Mõni inimene vabandab ehk ainult siis, kui on kellelegi kogemata jala peale astunud, aga
mitte kunagi, kui on eksinud või teisele (tahtmatult) haiget teinud. Ta ei soovi, et tema ees
vabandataks, sest siis peaks ta ka ise oma vigu tunnistama.
Terapeudina töötades näen sageli, et paljud kliendid tunnevad, et lisaks sellele, et partner
või lapsevanem, kes on neile kannatusi põhjustanud, näiteks olnud suhtes vägivaldne, oma
vägivaldsust tunnistaksid, selle omaks võtaksid ja käitumises muudatusi teeksid, on neil veel vaja, et nende ees vabandataks.
Vabandamine haiget tegemise eest on tervendav mõlemale osapoolele, see loob pinnase
lähedasemaks suhteks. Siiras ja aus vabandus (andeks palumine) koosneb kolmest osast –
kahetsusest, vastutuse võtmisest ja heastamisest. Kui vabandus ei sisalda kõiki kolme
komponenti, jääb tunne, et midagi on puudu, see pole siiras ja süüdlane tegelikult ei mõista,
kuivõrd ta teisele haiget on teinud, ning halb kohtlemine võib jätkuda.
Kui vabandamine ei koosne kolmest elemendist, siis pole sellel sügavust ega sisu, st sellel
polegi mingit mõtet.
Vaatleme kõiki elemente lähemalt.
KAHETSUS – KAHETSUSE VÄLJENDAMINE, ET TA SULLE VALU JA PIINA ON VALMISTANUD. Siia kuulub empaatia väljendmine, kaasa arvatud valu ja piina põhjustamise omaksvõtmine, oma eksimuse tunnistamine.
VASTUTUS – VASTUTUSE VÕTMINE OMA TEGUDE EEST. See tähendab täielikku vastutuse
võtmist, oma tegudes kedagi teist süüdistamata ning oma tegude väljavabandamiseta.
HEASTAMINE – VALMISOLEKU VÄLJENDAMINE OLUKORRA PARANDAMISEKS. Seda võib
teha, lubades tegusid enam mitte korrata, lubades püüda samu vigu enam mitte korrata,
kirjeldades oma kavatsusi olukorra parandamiseks (näiteks teraapiasse minek) või kahjude
heastamiseks. Ühe korra tekitatud kahju hüvitamine vajab vähemalt viite tegu selle
heastamiseks.
Heastamine eeldab siirast pingutust halb heaks teha!